1.juunil 2016 tunnistati “Aasta pereks” perekond Rand. Antud tunnustus on ka meie jalgpalliklubide FC Tartu ja FC Ülenurme tunnustus.

Perekond Rand

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustati neid häid inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on silmapaistavalt mõjutanud laste ja perede käekäiku ja väärtustamist kohalikul, maakondlikul või üleriigilisel tasandil.

Auhinna “Lastele ja lastega” 2016. „Aasta pere“ tiitliga pärjati seekord perekond Rand, kus pereema Svetlana Rand ja pereisa Lauri Rand on loonud kaks jalgpalliklubi (FC Tartu ja FC Ülenurme) ning koos pere vanemate lastega on oma igapäeva toimetuste kõrvalt pühendunud laste jalgpallitreeningutele, sealhulgas võimaldanud puudega lastel jalgpallist osa saada ning toetanud oma tegevusega puudega lapsi ja noori. Sooviksime seda auhinda jagada just nende inimestega, kes on olnud meiega need 7 toredat aastat ja toetanud meid meie tegemistes. Päris üksi me ei jõuaks kuhugi. Aitäh Teile kaaslased ja sõbrad!

Nüüdseks juba 7 aastat tagasi, kui meie kaks vanemat last fännasid jalgpalli, lõid Lauri ja Sveta jalgpalliklubi FC Tartu, mis erines kõikidest teistest – alustati 4 lapse treenimisega, kellest kaks olid nende oma lapsed. Iga kuu lisandus nende trennidesse neile lapsi juurde ning jalgpalliklubi kasv oli märgatav.

Sveta meenutab, et mitmeid kordi on küsitud, et milleks veel ühte järjekordset jalgpalliklubi, kui Tartus neid niigi piisavalt? Meie nägime laste huvitegevust aga sootuks teistmoodi, kui see toimus mujal. Meie soov oli aidata neid, kellel pole piisavalt võimalusi. Teame, et igal lapsel peab olema võimalus tegeleda oma lemmiktegevusega – olgu see sport või muusika või hoopis midagi kolmandat. Jalgppalliklubi vedasime loomulikult hobikorras, kuid iga aastaga klubi kasvas ja hobist kasvas välja päris töö, mis nõuab palju aega ja suurt vastutust.

Meie pere elab Tartumaal, Ülenurme vallas. Märkasime, et nii meie lastel, kui ka lastel, kes samuti osalevad FC Tartu treeningutel on päris keeruline käia trennis Tartus. Lastevanematel pole alati võimalust vedada oma lapsi trenni ja tagasi. Bussiühendus Ülenurme ja Tartu vahel ei toiminud selliselt, et laps ei peaks liiga vara tulema trenni või külmetama hiljem bussi oodates. Samas üks bussisõit Tartusse maksab 1 EUR. See tähendas perele igapäevaseid lisakulutusi ühe lapse kohta 2 EUR päevas. Tekkis mõte viia treeningud läbi oma koduvallas, et lastel ja lastevanematel kergendada elu. Aasta hiljem pärast FC Tartu loomist tekkis tütarklubi FC Ülenurme. Treeningud toimusid selliselt, et laps saaks pärast kooli osaleda treeningutel ning et lapsevanema õlgadelt langeks ära kohustus olla taksojuht.

Kõike seda oleme kogenud omal nahal ja kui sul on vähemalt 4 last, siis laste transporteerimine koolist, trennist ja huvialaringidest on ikka päris suur kohustus. Tõsi, selleks peaks olema üks lapsevanem täitsa kodune, kuid seda lubada enamus meist ei saa. Ühesõnaga, kõik need 7 aastat oleme pühendanud ennast lastele ja jalgpallile. Kõik meie klubi lapsed on saanud meie enda lasteks. Pole üldse kerge olla kõikide jaoks hea, kuid see soov on olnud alati. Iga päev on õpetanud meile midagi, olgu see hea või halb õppetund, kuid me õpime ja teeme seda ka edasi. Huvitegevuses pole kõik olnud nii ilus, kui meie oleks seda soovinud. Ametnike võimalused ja soovid erinevad nendest, mida soovivad ja tahavad tavainimesed nagu meie. Oma elus oleme läbi elanud mitmeid õnnetusi, mis on jätnud oma jälje ja võib-olla seetõttu näeme ja teame abivajavate inimeste probleeme ja vajadusi palju rohkem, kui inimesed, kes pole näiteks väljaravimata haigustega kokku puutunud.

Kolm aastat tagasi tegime oma esimesed sammud inimestega, kellel on intellektipuue. Enne seda olime uurinud füüsilise puudega inimeste sportimisvõimamluste kohta, kuid see kujunes ootamault keeruliseks.Intellektipuudega sportlaste jalgpallitreeninguid nägime esimest korda ühel koolitusel Serbias. See, mida nägin, jättis mulle sügava mulje. Ma nängin sportimas inimesi, kes oskasid tunda rõõmu sellest mida teevad. Iga nende liigutus ja emotsioon, iga samm ja löödud värav, vahet pole mis väravasse, oli nagu maailmamängude tiitlivõit! Need inimesed on palju siiramad kui inimesed, kes ümbritsevad meid igapäeva elus. Teisisõnu on tegemist täiskasvanud lastega, aga just lapsed ongi kõige siiramad inimesed maailmas. Sellest tookordsest koolitusest kasvas välja palju enamat, kui oskasime oodata. Alustasime koostööd Eesti Eriolümpiaga. Tänaseks on meie koostöö kestnud üle kahe aasta. Kõik see aeg oleme lisaks tavajalgpalliklubide eestvedamisele andnud kõik, et pakkuda võimalust tegeleda jalgpalliga ka intellektipuudega inimestel

Me täname südamest neid inimesi, kes on olnud meiega nii heas, kui halvas, kes on mõistnud seda, mida me teeme.

Pereema Svetlana Rand

Share

Related posts